Stahhaanovlane on viimasel ajal olnud pigem jõuetu. Eks osa ole sellest tingitud, et mul täisajaga tööd ei ole ja tihti jääb see tunne, et mu otsingutel pole vilju. Samal ajal ka muude tegemistega jääb mulje, et kõik liigub aegluubis ja ükski asi (sh projekt) ei jõua kunagi lõpule. Ometigi püüan mitte lootust kaotada ja ikka edasi liikuda. Üheks tüütuimaks projektiks on saanud kraavi kaevamine. Millegipärast tundub see nii-nii nüri. Ma ei usu, et asi oleks lihtsalt puujuurikates ja kivides, mida tuleb vundamendi äärest ohtralt välja kaevata. Ja see projekt iseenesest ei ole ju ka mõttetu - kui see saab tehtud, siis saab ühe vundamendiäärtest niiskuskindlaks ning lõpuks omaeti alumise korruse renoveerimisega edasi liigutud. Õnneks on mul käinud kraavi peal kaks abilist. Kongost pärit Prince Elijah (jah, selline nimi talle pandigi - ning ta pole ainuke) ja Dan Bertlin, kes on pensionilejäänud bussijuht/jutlustaja. Koos on kergem kaevata. Eesmärk on iga päev kasvõi natuke (loe: 30 m...
See oli 18.märts kui me sisse kolisime. Ma tean, palju aega on möödas ja enam pole olnud stahhaanovlasel mahti mitmel rindel sel viisil rügada. Siiski tahaksin siia panna mõned pildid, et jääks mälestusi sellest ajast ja ehk, kui olen tegemas mingeid uusi projekte, saab panna ka neid ülesse - nõnda, et see jutustaks me perekonna lugu ka edaspidi. Siin me olime - esimesel ööbimisel. 16. märts. Tegime süüa, Greta mängis kitarri, lapsed said moppi lükata. Ega meil väga mööblit ei olnud. Eks me omaltpoolt pidime pushima , et ehitajad läheks ja me võimalikult kiirelt sisse saaksime. Sel viisil ei pidanud me enam maja rentima ega ka Greta vanemate pool koormaks olema. Ja siin on meie esimesed külalised. Maano ja Terje Männi perega. Tore, et meil Soomes on ka Eesti sõpru. Sellest õhtust mäletan ka seda, et tegin omatehtud šašlõkki ja arutasime selle üle, kas köögi kubu peaks värvima hõbedaseks, kuldseks või mustaks. Isegi kui renoveerimine on tänaseks seiskunud (loe: r...