Stahhaanovlane on viimasel ajal olnud pigem jõuetu. Eks osa ole sellest tingitud, et mul täisajaga tööd ei ole ja tihti jääb see tunne, et mu otsingutel pole vilju. Samal ajal ka muude tegemistega jääb mulje, et kõik liigub aegluubis ja ükski asi (sh projekt) ei jõua kunagi lõpule.
Ometigi püüan mitte lootust kaotada ja ikka edasi liikuda.
Üheks tüütuimaks projektiks on saanud kraavi kaevamine. Millegipärast tundub see nii-nii nüri. Ma ei usu, et asi oleks lihtsalt puujuurikates ja kivides, mida tuleb vundamendi äärest ohtralt välja kaevata. Ja see projekt iseenesest ei ole ju ka mõttetu - kui see saab tehtud, siis saab ühe vundamendiäärtest niiskuskindlaks ning lõpuks omaeti alumise korruse renoveerimisega edasi liigutud.
Õnneks on mul käinud kraavi peal kaks abilist. Kongost pärit Prince Elijah (jah, selline nimi talle pandigi - ning ta pole ainuke) ja Dan Bertlin, kes on pensionilejäänud bussijuht/jutlustaja. Koos on kergem kaevata. Eesmärk on iga päev kasvõi natuke (loe: 30 min) edasi liikuda. Praegu on eesmärk teha kraav laiemaks, sest ülevaataja Håkani arvates oli see liiga kitsas.
Järgmine projekt, mis ühe korraga tehtud ei ole saanud, on teleka ja rootsikeelse lastekanali (Barnkanaleni) soetamine. Kuna me lastes ei taha tehnikasõltuvust soosida, siis telekat me ei ole ostnud. Samas aitab telekas siiski aega sisustada ja sel viisil on lastel igavust vähem.
Laenasime Greta isalt vana teleka (... ja mis puudutab laenamist, siis see on ka eraldi kategooria - sest iga kord kui kelleltki midagi laenad, siis tunned et jääd võlgu. Võlgadel omakorda on oma krediidikonto, mis varem või hiljem võib saada otsa. Kui oled väljapoolttulnud nagu mina, siis see krediidikonto tundub eriti väikene. Ehk siis teisisõnu, ei taha liiga tihti teistelt abi küsida ja asju laenata - isegi kui tegu on omaenda äiaga).
Järgmiseks tuleb saada infot (loe: küsida kelleltki jälle abi või siis asju püüda kuidagimoodi ise välja uurida), kuidas Barnkanaleni kaardi soetamine käib. Nii palju ma tean, et see maksab umbes 11 eurot kuus ja 2x päevas on seal programm, mida lapsed väga ootavad.
Aga need valged juhtmed on mul käes, sest meie majal on vana satipann ning ma tahaks teada, kas neist on ka mingit tolku. Ehk siis teen pilte ja kui mingisse tehnikapoodi saan, siis küsin kelleltki klienditeenindajalt abi. Ja taas, võõras keeles rääkimine on väsitav ja ega ma neid vestluseid väga ei oota - isegi kui need on õpetlikud mitmel viisil.
Ja nüüd selleks korraks viimane projekt. See sai õnneks tehtud, meile oodatust tunduvalt kiiremini ja odavalt. Olgu selle nimeks "elutoa diivaniprojekt".
Greta õemees Mehmet (türklane) käis külas ja ütles, et tal on üks sõber, kellel on üks üle. See oli täpselt selline nagu vajasime. Suur ja lahtikäiv, ega ole liiga hall (nagu enamus kohalikke diivaneid). Minu jaoks oli see palvevastus, sest sel viisil hoidsime u 1000 eurot kokku ja nagu kogemus õpetas, Jumalal ei ole probleeme kasutada ka türklaseid (mulle tundub, et kristlased pigem kardavad neid).
Eks selle diivani transportimine oli taaskord uus väljakutse (sest konksuga autot ja käru meil pole). Mul oli aega vaid tund, et leida endale inimene, kes oleks valmis autot ja käru laenama. Kuna ma ei tahtnud oma äia "laenamise krediidikontot" tühjendada, siis olin sunnitud kogudusevendade Aleksandri ja Timiga saama lähedasemaks. Mis iseenesest on ju ainult hea... sest ka stahhaanovlasel pole hea üksi jääda.
Ometigi püüan mitte lootust kaotada ja ikka edasi liikuda.
Üheks tüütuimaks projektiks on saanud kraavi kaevamine. Millegipärast tundub see nii-nii nüri. Ma ei usu, et asi oleks lihtsalt puujuurikates ja kivides, mida tuleb vundamendi äärest ohtralt välja kaevata. Ja see projekt iseenesest ei ole ju ka mõttetu - kui see saab tehtud, siis saab ühe vundamendiäärtest niiskuskindlaks ning lõpuks omaeti alumise korruse renoveerimisega edasi liigutud.
Õnneks on mul käinud kraavi peal kaks abilist. Kongost pärit Prince Elijah (jah, selline nimi talle pandigi - ning ta pole ainuke) ja Dan Bertlin, kes on pensionilejäänud bussijuht/jutlustaja. Koos on kergem kaevata. Eesmärk on iga päev kasvõi natuke (loe: 30 min) edasi liikuda. Praegu on eesmärk teha kraav laiemaks, sest ülevaataja Håkani arvates oli see liiga kitsas.
Järgmine projekt, mis ühe korraga tehtud ei ole saanud, on teleka ja rootsikeelse lastekanali (Barnkanaleni) soetamine. Kuna me lastes ei taha tehnikasõltuvust soosida, siis telekat me ei ole ostnud. Samas aitab telekas siiski aega sisustada ja sel viisil on lastel igavust vähem.
Laenasime Greta isalt vana teleka (... ja mis puudutab laenamist, siis see on ka eraldi kategooria - sest iga kord kui kelleltki midagi laenad, siis tunned et jääd võlgu. Võlgadel omakorda on oma krediidikonto, mis varem või hiljem võib saada otsa. Kui oled väljapoolttulnud nagu mina, siis see krediidikonto tundub eriti väikene. Ehk siis teisisõnu, ei taha liiga tihti teistelt abi küsida ja asju laenata - isegi kui tegu on omaenda äiaga).
Järgmiseks tuleb saada infot (loe: küsida kelleltki jälle abi või siis asju püüda kuidagimoodi ise välja uurida), kuidas Barnkanaleni kaardi soetamine käib. Nii palju ma tean, et see maksab umbes 11 eurot kuus ja 2x päevas on seal programm, mida lapsed väga ootavad.
Aga need valged juhtmed on mul käes, sest meie majal on vana satipann ning ma tahaks teada, kas neist on ka mingit tolku. Ehk siis teen pilte ja kui mingisse tehnikapoodi saan, siis küsin kelleltki klienditeenindajalt abi. Ja taas, võõras keeles rääkimine on väsitav ja ega ma neid vestluseid väga ei oota - isegi kui need on õpetlikud mitmel viisil.
Ja nüüd selleks korraks viimane projekt. See sai õnneks tehtud, meile oodatust tunduvalt kiiremini ja odavalt. Olgu selle nimeks "elutoa diivaniprojekt".
Greta õemees Mehmet (türklane) käis külas ja ütles, et tal on üks sõber, kellel on üks üle. See oli täpselt selline nagu vajasime. Suur ja lahtikäiv, ega ole liiga hall (nagu enamus kohalikke diivaneid). Minu jaoks oli see palvevastus, sest sel viisil hoidsime u 1000 eurot kokku ja nagu kogemus õpetas, Jumalal ei ole probleeme kasutada ka türklaseid (mulle tundub, et kristlased pigem kardavad neid).
Eks selle diivani transportimine oli taaskord uus väljakutse (sest konksuga autot ja käru meil pole). Mul oli aega vaid tund, et leida endale inimene, kes oleks valmis autot ja käru laenama. Kuna ma ei tahtnud oma äia "laenamise krediidikontot" tühjendada, siis olin sunnitud kogudusevendade Aleksandri ja Timiga saama lähedasemaks. Mis iseenesest on ju ainult hea... sest ka stahhaanovlasel pole hea üksi jääda.
Comments
Post a Comment