Mees vs tehnoloogia

Üks õhtu pani stahhaanovlane tehnoloogia proovile. Polnud ju kedagi teist, kellega rinda pista ning vahelduseks võiks ju kellegi teise kui iseenda vastu ka võistelda?

Käsil oli köögipõranda soojatorukraavide kaevandamine. Tööriistaks oli akudega piikmašiin. 

Masin oli tugev ja akud värsked. Läks kõvaks laksamiseks!

Igal akul on peal näidikud, mis näitavad kui palju on veel energiat jäänud. Max neli pulka ja min 1 pulka.

Kahe pulgaga muutub masin aga märgatavalt nõrgemaks ja siis on paras aeg, et need laadima panna. Laadijaid oli kaks ja needki töötasid päris kenasti. 

Stahhaanovlane võttia nõuks seljatada kõik neli akut sellega, et need stabiilselt kahe pulga peale tuuseldab ja enne uhamist ei jäta kui on teinud nii, et ükski aku enam täis ei ole (isegi kui akulaadijad pidevalt töös olid).

Asi polnud kerge! Ei olnud. Kus sa sellega!

Laadijad olid tõhusad ja korraga sai ju seljatada vaid ühte akut.

... Masin undas. Betoon lendas. Kivitükke pildus kõikjale. Üle pika aja läks ka stahhaanovlase maika higiseks. See oli titaanide lahing. Üks mees vs 4 põhjamaa akut.

Kuid akud pidid tunda saama, mis puust on tehtud stahaanovlane (saarepuust muidugi). Ja üksteise järel nad langesid. Ikka kahele pulgale ja siis uuesti tagasi neljale. Ikka alla kahele (kohati ka ühele) ja siis uuesti üles ja neljale.

Stahhaanovlane aga ei jätnud jonni ja möllas aina edasi. On ju inimene loodud maailma valitsema,  mitte orjuses elama, ja seda enam siis tehnoloogiaga kõrvuti töötades.

Ning usus või ära usu, aga viimaks see õnnestus! Kibekähku tuli taskust võtta telefon, et jäädvustada ajalooline hetk. Ei suutnud see tehnoloogia veel inimolendist üle olla. Ja see tegi stahhaanovlase taas enda võimete üle väga uhkeks ja rõõmsaks...

... Järgmisel päeval kui stahhaanovlane piikmašiini uuesti kätte võttis ning uue põranda kallale asus, mõttega korrata eelmise õhtu sooritust, siis masin enam käima ei läinud. Ta oli saanud pikemat sorti nokaudi.