Skip to main content

Köögi ja karu vabastamine


Selline nägi välja meie suurejoonelise ja luksusliku köögi lahtimonteerimine. Suure töö ärategijateks olid taas kohalikud joped, keda stahhaanovlane kutsub hellitavalt "kaksikuteks" (sest nad ongi kaksikud, lihtsalt täiskasvanud mehed). 

Hellalt-hellalt tõstsime asjad teise ruumi ning paralleelselt läks hulk köögiuksi värvimisse.

Võime aga küsida, kes tegi ära kõige suurema töö?

Kas jälle stahhaanovlane?


Ei, sõbrake, ei!

Suurima töö tegi ära seesamune pikmaskin (hääldus: piikmašiin). 

Ja nagu alloleval pildil näha, siin on ta juba pool tööd ära teinud. Kõik põrandaplaadid said üles väristatud ja purustatud ning aknast kõrge kaarega välja visatud. Oi, see oli kõva andmine! (Vahepeal tuli kohale ka politsei, aga see on juba teine lugu). Siinkohal, köögist rääkidest, olgu ära mainitud üks fun fact:

Põrandaplaadid, mis me üles võtsime, olid Vaasa Linna Kõige Esimesed Puitimitatsiooniga Plaadid!


Ehk teisisõnu - stahhaanovlane ja tema perekond saavad elama esirindlikus majas. Jumal on arvanud meid selle vääriliseks ja kas pole see mitte tore?

Kui kiviplaadid üleval, tuli ilmsiks nagu ikka kõigi tööde juures - et tööd on veel küll ja veel ning üles tuleb võtta ka kõik kivistunud plaadisegu.

Davai, davai! Teeme ära!

Selleks tarbeks sai ostetud pikmaskin'ile neli korda laiem tera ja läks taas kõvaks andmiseks!


Kuni vaatepilt nägi välja selline. 

Appi tõttas ka ligi tööstuslik tolmuimeja, 50-aastane! Olgu siinkohal märgitud - need soome-rootslased (sh kaksikud) oskavad väga hästi vanu asju hoida!

Ja ega siis sellega veel kõik lõppenud!

Köögi vabastamise käigus vabastas stahhaanovlane ka ühe karu. See tuli kusagilt kapi tagant välja ning eks temalgi ole jutustada oma lugu. Kuid oh, oskaksime me vaid neid väikeseid tegelasi kuulata!


Ühe olulise järelduse saab karupeast siiski teha.

Kuigi selle maja viimaste elanike seas oli üks soome-vene poiss, kes nüüdseks 15-aastane, siis suure tõenäosusega on selles majas elanud või vähemasti mingil ajal tegutsenud vähemalt üks tüdruk. Karu on ju roosa peaga. 

See tekitab aga küsimuse: MILLAL? Millal oli siin majas üks tüdruk, kes karuga mängis ja veel nii vägivaldselt, et ta pea murdus? (Okei, ma võin olla tüdruku suhtes ülekohtune, aga selliseid järeldusi me paraku teeme).

Enne soome-vene poissi tehti siin ju põhjalik remont (aastaks oli siis 2001) ja enne seda teenis maja kohaliku kogukonna invaliidide hooldajana (sotsiaalkoduna) nagu ka ühest esimestest postitustest, "Ferrex talo" lugeda võis. See on aga kaheldav, et karupea nii vanadest aegadest pärineb, kuigi me ju ei tea - vähemasti seni mitte, kui meil kindlaid käegakatsutavaid fakte pole.

Faktid ei pruugi aga kaugel olla. Tuleb lihtsalt teada õigeid inimesi, kes teavad õigeid inimesi.

Stay tuned!

Comments

Popular posts from this blog

Kolisime sisse

See oli 18.märts kui me sisse kolisime. Ma tean, palju aega on möödas ja enam pole olnud stahhaanovlasel mahti mitmel rindel sel viisil rügada. Siiski tahaksin siia panna mõned pildid, et jääks mälestusi sellest ajast ja ehk, kui olen tegemas mingeid uusi projekte, saab panna ka neid ülesse - nõnda, et see jutustaks me perekonna lugu ka edaspidi. Siin me olime - esimesel ööbimisel. 16. märts. Tegime süüa, Greta mängis kitarri, lapsed said moppi lükata. Ega meil väga mööblit ei olnud. Eks me omaltpoolt pidime pushima , et ehitajad läheks ja me võimalikult kiirelt sisse saaksime. Sel viisil ei pidanud me enam maja rentima ega ka Greta vanemate pool koormaks olema. Ja siin on meie esimesed külalised. Maano ja Terje Männi perega. Tore, et meil Soomes on ka Eesti sõpru. Sellest õhtust mäletan ka seda, et tegin omatehtud šašlõkki ja arutasime selle üle, kas köögi kubu peaks värvima hõbedaseks, kuldseks või mustaks. Isegi kui renoveerimine on tänaseks seiskunud (loe: r...

Mida stahhaanovlane sööb?

Üks projektidest, mis stahhaanovlasel käsil - kaardistada ära kõik lähimas sööhikohad ning nende lõunahinnad. Kohti on kokku umbes kümme ma keskeltläbi jääb kõik 7-8 euri vahele. Ja tee, mis sa teed, kõige meeldivad on ikkagi kiirtoidukohad. Toit on maitsev ja selle saab kiirelt kätte. Kui on kiire, siis on olemas ka drive innid ning süüa saab ka roolis. Aga kui on aega, saab maha istuda ja lugeda raamatut (loe: areneda keeleoskuses ja lugudekirjutamises) või siis teha mõni kohtumine teise inimesega. Iga kohtumisega on võimalik omakorda inspireerida teisi saama samuti natuke rohkem stahhaanovlaseks.