Minu elus on mänginud olulist rolli selline mõõdik nagu "Tallinnasõit". See on aeg, mis kulub selle peale, et jõuda Tartust Tallinna. Ehk siis 2,5 tundi.
Aeg-ajalt, kui selleks vajadus, kasutan seda projektide mõõtmiseks. Umbes nagu pikki ja keskmiseid multikaidki (pool tundi ja poolteist tundi) kui lastele asju selgeks teen.
Sel korral (tegelikult oli see juba 2 nädalat tagasi) otsustasin vaadata, kui kiirelt suudan terve ülemise korruse põranda (laminaat + parkett) lahti võtta ja prügimäele ära viia. See oli u 100 ruutmeetrit ning mu ettekujutus oli, et see võiks olla üks "Tallinnasõit".
Enne projekti algust oli üks ülemise korruse tubadest selline.
Olgu siinkohal märgitud, et selle aja sisse ma ei arvutanud mööbli äratassimist, küll aga prügimäele mineku ning käru tagastamise omanikule.
Ja selline oli siis stahhaanovlase stardijoon.
"Sõit Tallinna" algas reede õhtul, siis kui normaalsed inimesed telkude ees lebosse lasid.
Panin telefonil stopperi käima, kindad kätte ning muusika taustaks. Läks uhamiseks!
Möödus üks keskmine multikas (30min).
Möödus pikk multikas (1h 30min).
Vaatasin stopperit ja sain kinnituse! Olin graafikus!
Tegelikult oli asi ka suht saatuslik, sest juhul kui ma õigel ajal asju valmis ei saa, siis pannakse prügimägi kinni (19:00) ning ka kärust pean loobuma (sest olin lubanud veel selsamal päeval selle omanikele tagasi viia).
Momford and Sons laulis taustaks ja mina jooksin. Trepist üles ja trepist alla (pool aega kulus põranda tassimisele). Iga sekund oli kaalul, ühtegi üleliigset liigutust ei tohtinud teha!
Selg hakkas tundma andma. Käed muutusid tuimaks. Aga stahhaanovlane muudkui uhas. Paar väsimuselainet võis isegi läbi käia, aga selleks puhuks sai väike paus tehtud ning kas mandariin või õunaubin ära söödud (siin Soomes on ka Poola õunad). Ma arvan, et stahhaanovlane tegutses oma nime vääriliselt!
Kuniks viimaks jõudsin lõpusirgele!
Lõpusirge esimesed meetrid nägid välja sellised
Kogu ülemise korruse põrand mahtus kärru! Aga ma arvan, et see oli selgelt üle lubatud kaalu, sest iga sületäis oli paarikümne kilone.
Aga kui stahhaanovlane suudab, peab ka käru suutma!
Õues sadas paksu lund. Hakkas tuiskama.
Need, kes minuga samaaegselt oli Tartust Tallinna poole startinud, võisid olla kuskil Kose kandis...
... kuni viimaks läksin ülakorrusele ja mu ees avanes selline vaatepilt (foto tehtud järgmisel päeval, parema valguse käes):
Põranda alt tuli välja betoon ja hulk matti ning ma võisin rahuliku südamega prügimäe poole rallida.
Vägev, kas pole?
Jõudsin otsaga prügimäele ning seal hakkasin võidu teise autoga (ja kahe ehitustöölisega) võidu prügi konteinerisse viskama.
Stahhaanovlane pani sellegi võistluse kinni ning selleks kulus aega max 10 minutit.
Ning kui viimaks käru omanikele tagastasin ja enne kui keegi Tallinna jõudis, võisin südamerahus stopperi kinni lükata. Olin täpselt sellises graafikus, nagu ma algselt olin planeerinud.
Projekt, põranda eemaldus sai tehtud!
Sellest tegin kaks olulist järeldust:
1) Maja põrandat on võimalik mõõta mitte ainult ruutmeetritest, vaid ka "Tallinnasõitudes"
2) Stahhaanovlase arvutamisoskused on päris heas vormis. Jee!
Preemiaks sain naise ja käruomaniku ("Sina muudkui töötad!") käest kiita. See oli hea tunne, millega selle nädala stahhaanovlus lõpetatuks kuulutada.
Aga loomulikult ei tohiks unustada ära mu abilist, kes aitas ülakorruselt mööblit alla tassida.
See on mu uus sõber, Maano Männi. Vaasa linna orkestri kontsertmeister. Antud pildil jäädvustasime, kuidas ta diivani alla kinni jäi. Tundub, et tal on päris valus!
Õnneks läks kõik hästi, Maano käed jäid alles ning kondid-luud terveks. Jumal on armuline!
Comments
Post a Comment