Hari vs labidas

Täna hommikul ärkasin üles teadmisega, et vaja on lumelabidat. Teisiti lihtsalt ei saa. Lund on siinmail palju ja Suurprojektil on vähemalt 120 ruutmeetrine lamekatus, mille eest tuleb hoolt kanda.

Kui aga ehitusplatsile jõudsin, siis tekkis uljas mõte proovida katuseprojektil hoopis tavalist ehitusharja. Mul üks on, puidust. Hea pika varrega, tugevate harjastega, kergemat sorti. Sellega saab kiireid liigutusi teha.

Tööhoogu oli algul palju ja rajad ümber maja said kiirelt sisse lükatud. Tekkis täitsa selline külalise ootamise tunne. Päike säras ja lumi sillerdas! Ihana!

Kui aga rajategemisega katuseredelini jõudsin, siis sõitis sisse esimene väsimuselaine. Pähe tekkis küsimus - huvitav, mitu väsimuselainet stahhaanovlane üle elab, enne kui projektile käega lööb? Ma pakun, et 9.

Selline oli harja stardipakk

Aga et mootorit enda sees veelgi rohkem motiveerida, mõtlesin, et huvitav kui kiirelt olen võimeline harjaga katuse tühjaks lükkama? Ja veelgi huvitavam oleks teada, kui kiirelt teeks seda labidaga? Esmane mõte oli teha sel korral harjaga, ja järgmine kord labidaga.

Enne lumelükkamist. Pane tähele päikese asukohta!

Aga päris nii ei läinud. Mingi hetk lõi sisse teine väsimuselaine ja sain aru, et harjaga jõuab heal juhul pool ära teha, siis on kööga. Jätsin 1/3 peal pooleli ja panin stopperi seisma. Aeg näitas 19min ja 45 sekundit.

Rekordivõistlust ei pidanud siiski pooleli jätma. Tõttasin poodi lumelabida järgi.

Peagi olin tagasi, kaasas Fiskarsi valge lumelabidas. Hea laia teraga ning samuti kerge. Kleepsude järgi 3x tugevam kui teised (aga millised need teised on, jäi ebatäpseks). Läksin stardijoonele (loe: redeli alumise pulga juurde). Stopper tööle ja ülesse!

Algus oli väga kiire. Ma lausa lendasin. Ilma ühegi pausita.

Siis aga hakkasid tekkima esimesed küsimused. Keset lükkamist ei tohtinud jätta mõtlemist. Näiteks tuli hoolikalt valida, mis servast lund alla visata, sest igale poole polnud nagu ilus (teeb terassi säbruliseks, kukutab elupuudelt räitsakad ning ajab mu alumised rajad uuesti kinni). Samuti selgus see, et lume all on varasemast külmast tekkinud paks jääkiht, mida labidas hea meelega üles hakkas koorima. Sellele poleks hari suutnud hammast külge saada.

Vahepeal tuli sisse üks telefonikõne ja korra oli tarvis ka mööduvale autole lehvitada (ämm läks mööda). Aga siis kui töö valmis sain, redelist alla ronisin ning stopperi kinni panin, selgus oluline tõsiasi.

2/3 katusest oli võtnud 40 min ja 20 sek. Labidaga
1/3 katusest oli võtnud 19 min ja 45 sek. Harjaga

Ja stahhaanovlane vaatas, mis ta teinud oli ja see oli hea...

Mida ma õppisin? Tööd on tihti rohkem kui me arvame. Ja labidas on ikka korralikum pill kui hari. Ja võib-olla ka seda, et 20 minutit harjaga ringi käia pole sugugi keeruline. Raskemaks läheb siis kui on paks lumi.

Ühe olulise avastuse tegin veel. Ventilatsioonikarbilt oli katus pealt lennanud ja paistab, et sealt sajab lund majja sisse. See pole küll hea asi! See omakorda aga tähendab, et homme asub stahhaanovlane uuesti tegudele ning alustuseks võtab ette mitte just oma lemmikud, nokitsemisprojektid.

Tulevane nokitsemisprojekt

Üks küsimus jäi aga vastamata - mitme väsimuselaineni jõudsin?

Ehitusplatsil kolmeni. Aga kui lapsed koju tõin ning Ilset lapsetoolist välja tirisin, siis oli neljas. Küll aga peaks kunagi selle täisversiooni, "9 laine projekti" ära proovima. Siis olen õige mees kommenteerima.