Esimene postitus

Aastal 2007 kui ma käisin Soomes tehases tegemas keevitustööd, siis ma sattusin omamoodi sekeldustesse. Hakkasin oma liini peal nii hoogsalt tööle, et teised töötajad hakkasid streikima ning ei toonud mu ette mitte üht detaili. Minul aga olenes sellest omakorda mu palk ja mul oli kange tahtmine püstitada uusi tehaserekordeid. Eks ma vist püstitasin ka, sest asi lõppes sellega, et mind toimetati diplomaatiliselt teise tehasesse, kus enam hoogtööd polnud võimalik teha.

Hiljem kui neid muljeid oma isaga jagasin, siis ta naeris ja ütles, et ma olen stahhaanovlane. Mul läks aastaid, enne kui ma selle sõna tähenduse selgeks õppisin. Ja kusjuures, mulle see nimetus sobib! Ma arvan, et kui oleksin sündinud sügavas Nõukogudeliidu ajas ning saanud parteilise kasvatuse osaliseks, oleksin ma läinud ajalooannaalidesse kui Stahhaanovlane Märt. Ma mõtlen seda tõsiselt.

Ja arva ära mis!

Peale 11 aastat tuli Märt tagasi Soome, sedakorda pikemalt kui üheks suveks ning sel korral ei tegele ta mitte kanalisatsioonitorude keevitamisega vaid on pannud käed külge majaehitusele. Esialgu on tegu küll lammutamisega.

See blogi on aga avaldatud seepärast, et jagada uudishimulike lugejatega seda, kuidas stahhaanovlasel suurprojekt sel korral edeneb ning millised on tema igapäevased rõõmud ja rekordid.

Stahhaanovlane aastal 2007

Comments

Kolisime sisse

See oli 18.märts kui me sisse kolisime. Ma tean, palju aega on möödas ja enam pole olnud stahhaanovlasel mahti mitmel rindel sel viisil rügada. Siiski tahaksin siia panna mõned pildid, et jääks mälestusi sellest ajast ja ehk, kui olen tegemas mingeid uusi projekte, saab panna ka neid ülesse - nõnda, et see jutustaks me perekonna lugu ka edaspidi. Siin me olime - esimesel ööbimisel. 16. märts. Tegime süüa, Greta mängis kitarri, lapsed said moppi lükata. Ega meil väga mööblit ei olnud. Eks me omaltpoolt pidime pushima , et ehitajad läheks ja me võimalikult kiirelt sisse saaksime. Sel viisil ei pidanud me enam maja rentima ega ka Greta vanemate pool koormaks olema. Ja siin on meie esimesed külalised. Maano ja Terje Männi perega. Tore, et meil Soomes on ka Eesti sõpru. Sellest õhtust mäletan ka seda, et tegin omatehtud šašlõkki ja arutasime selle üle, kas köögi kubu peaks värvima hõbedaseks, kuldseks või mustaks. Isegi kui renoveerimine on tänaseks seiskunud (loe: r...

Köögi ja karu vabastamine

Selline nägi välja meie suurejoonelise ja luksusliku köögi lahtimonteerimine. Suure töö ärategijateks olid taas kohalikud joped, keda stahhaanovlane kutsub hellitavalt "kaksikuteks" (sest nad ongi kaksikud, lihtsalt täiskasvanud mehed). Hellalt-hellalt tõstsime asjad teise ruumi ning paralleelselt läks hulk köögiuksi värvimisse. Võime aga küsida, kes tegi ära kõige suurema töö? Kas jälle stahhaanovlane? Ei, sõbrake, ei! Suurima töö tegi ära seesamune pikmaskin (hääldus: piikmašiin). Ja nagu alloleval pildil näha, siin on ta juba pool tööd ära teinud. Kõik põrandaplaadid said üles väristatud ja purustatud ning aknast kõrge kaarega välja visatud. Oi, see oli kõva andmine! (Vahepeal tuli kohale ka politsei, aga see on juba teine lugu). Siinkohal, köögist rääkidest, olgu ära mainitud üks fun fact: Põrandaplaadid, mis me üles võtsime, olid Vaasa Linna Kõige Esimesed Puitimitatsiooniga Plaadid! Ehk teisisõnu - stahhaanovlane ja tem...

Mida stahhaanovlane sööb?

Üks projektidest, mis stahhaanovlasel käsil - kaardistada ära kõik lähimas sööhikohad ning nende lõunahinnad. Kohti on kokku umbes kümme ma keskeltläbi jääb kõik 7-8 euri vahele. Ja tee, mis sa teed, kõige meeldivad on ikkagi kiirtoidukohad. Toit on maitsev ja selle saab kiirelt kätte. Kui on kiire, siis on olemas ka drive innid ning süüa saab ka roolis. Aga kui on aega, saab maha istuda ja lugeda raamatut (loe: areneda keeleoskuses ja lugudekirjutamises) või siis teha mõni kohtumine teise inimesega. Iga kohtumisega on võimalik omakorda inspireerida teisi saama samuti natuke rohkem stahhaanovlaseks.

Stahhaanovlane ja tema projektid

Search This Blog